Tomatid kui armastuse viljad

Kes meist ei tunneks ja armastaks tomateid? Oleme siinmail osanud neid toidulaual hinnata viimased sadakond aastat, kuigi haruldusena jõudsid nad eestlaste pilgu alla juba mõni aastakümme varemgi.
Mõelda vaid, et tomatiseemneid pakuti esmalt suvelillede või maitsetaimede pähe … Aga mis siis ikka. Peaasi, et tomatid meil on ja et me neid kasvatada-kasutada oskame. Siis, kui Kesk- ja Lõuna-Ameerikast pärit, tomatli nime kandnud viljad 16. sajandil esmalt Euroopasse jõudsid, suhtuti neisse palju suurema umbusuga ja omistati neile hullemaid omadusi. Tomateid peeti mürgiseks ja arvati põhjustavat vähki.
Mis vaenulikku suhtumist muutis, kes seda enam teab. Aga Prantsusmaal näiteks hakati tomatit millalgi pidama isegi afrodisiaakumiks, kinkides talle nime pomme d’amour, armastuse õun.
Räägitakse, et mõni tomatiroog võib tõesti olla nii hea, et sellest saab raputav või elumuutev kogemus. Aga enne, kui maias lugeja jõuab mõne raamatus „Tomatid. Kasvatamine ja erilised sordid” leiduva retseptini (nende hulgas on nii pirukaid kui ka võileibu, saiu ja salateid ‒ kokku 30 ahvatlust), saab läbi käia pika ja põneva tee alates tomatiseemne muldapanekust kuni värvika, lõhnava ja mahlase vilja noppimiseni.
See on pealegi ju nii lihtne! Või vähemalt peaaegu. Selle raamatu abil aga kohe päris kindlasti, sest pole asja, mida selle belglasest autor Angelo Dorny tomatitest ei teaks.

Protest ja pühendumus
Raamat alustab algusest ehk Angelo enda teekonnast tomatiteni. Soe lugu vanaisast, kes süstis poissi küll armastust aianduse vastu, kuid põlgas tomateid Belgia kliimasse sobimatuks, kõlab oh-kui-tuttavana. No kes siis ei tunneks mõnd sellist põhimõttekindlat inimest!
Ühele väljakutseid otsivale noormehele ei olnud jälle midagi magusamat, kui tõestada väidetule vastupidist ja noppida keelatud vilju. Tomatite kasvatamisest sai Angelo kirg, mis omakorda sidus teda kogu aiandusvaldkonnaga. Temast sai Belgias ja Hollandis tuntud entusiastlik aiatoimetaja, kes jagab oma kogemusi ja nõuandeid ajakirjas ja raamatuis, teles ja Youtube’is.
Raamatusse koondas Angelo kõik oma teadmised tomatite kohta. Saame lugeda põnevatest seikadest tomati ajaloos ja teada taime täpsed botaanilised omadused. Õpime põhjalike näpunäidete järgi taimi pikeerima ja karastama, omakandi avamaa võimalusi hindama ja kasvuhoonet õhustama, rääkimata valdkonnale omastest terminitest nagu näpistamine, sidumine ja ladva murdmine.
Kui hoolealuseid taimi peaks ründama lehemädanik või nõgihallitus, kasvuhoonekarilased või viljatipu mädanik, leiame raamatust õpetussõnad, kuidas võitjaks jääda. Lõpuks ei heiduta meid isegi kollased lehed, roheline krae ega rullis ladvad!
Kui saak on küps, annab Angelo nõu, kuidas meeldivaid sorte järgmise aasta tarbeks hoida: õigete nippide abil seemneid fermenteerida ja säilitada.

Vali, kasvata, söö
Tomateid võib kasvatada potis, kotis või peenral; terrassil, aknalaual, avamaal või triiphoones. Igasse paika on aretatud sobivaimad sordid. Eestis tomateid kasvatades peame olema vaid teadlikud oma aiamaa või ruumi mikrokliima võimalustest ja eripäradest, et tomatitaimed ja valmivad viljad tuulest või kuivast, vihmast või linnunokast ei kahjustuks. Seemnedki tuleb mulda panna küllalt vara, et tomatid meie ilmastikus tõepoolest valmiksid ja kasvuhoonest vaataksid vastu rõõmsad punapõsed.
Aga kes küll ütles, et üks tomat peab olema punane ja ümmargune? Kui arglikust algajast on saanud juba kogenud tomatikasvataja, võib katsetada igasuguseid põnevaid sorte (kuigi kusagil ei ole kirjas, et seda ei võiks teha kohe alguses).
Selgub, et mitmesuguste tomatisortide seemnete vahetus on rahvusvaheline harrastus, millega tegelevad paljud. Eri sorte on pealegi tuhandeid, seemned on õnneks tillukesed ja nende lennutamine ühest maailma otsast teise imelihtne. Pole midagi inspireerivamat, kui suhelda inimestega kaugelt maalt ja kuulda, kas ja millal, kellel ja kus viljad valmivad.
Raamatu keskmise osa moodustavadki Angelo valitud viiekümne erilise tomatisordi tutvustused. Meie silme ees avanevad kirkad fotod, millest oleks nagu üle käinud suure maalritöö värvikarpi kastetud pintsel: tomateid on siniseid, punaseid, kollaseid, rohelisi, oranže, lillasid, valgeid või musti. Neid on laigulisi ja triibulisi. Nende kuju võib olla väike või suur, ümmargune või südajas, lokkis või pirni moodi … Niisama palju, kui raamat on praktiline, pakub see võrratut silmarõõmu!
Iga sordi kohta räägib autor nii selle päritolust, taimede kasvatuslikest erivajadustest kui ka viljade kasutusviisidest: sobivad need salatisse või pirukasse, külmaks või kuumaks roaks.
Ja siis, kui kätte jõuab suve kuldseim aeg, kui käed on mullast puhtaks pestud ja tomatid korviga kööki viidud, saab lõpuks ometi asuda uurima, mis oli see, mis pani prantslased omal ajal meelt muutma. Lüüa hambad omakasvatatud tomati priskesse põske ja nautida sellest hõõguvat kirge ja päikesesoojust. Just nagu sellest raamatustki.

Piret Veigel