Taavi Kangur: lugemine tegi minust kirjaniku

Just sel ajal kui Eestisse saabusid pimedus, jää ja talv, ilmus Taavi Kanguri sünge kriminaalromaan „Sünk jää, otsatu põhi”, mis võitis 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.
Autor võtab romaani lühidalt kokku nõnda: „Prokurör asub uurima jäätapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi, seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees.” Pole just palju öeldud, aga ega kriminulli sisu tohigi väga palju avaldada.

Taavi, kuidas sa jõudsid raamatute kirjutamise juurde?

Taavi Kangur romaani “Sünk jää, otsatu põhi” esitlusel 14. detsembril 2017 Tallinnas Sööklas.

Alustasin lugemisega varakult ja lugesin eri žanre läbisegi. Kas keegi veel mäletab „Mirabilia” sarja või „Seiklusjutte maalt ja merelt”, „XX sajandi raamatut”? Sarjade vahele lugesin „Vahva sõduri Švejki juhtumisi maailmasõja päevil”, „Hirvekütti”, „Protsessi”, „Julma sajandit” „Läänerindel muutuseta”, „Kuidas karastus teras” ja kõiki muid teoseid, mis nõukogude ajal riiulis olid.
Õnneks leidus meil kodus päris palju raamatuid. Kui kõik sai loetud, vahetasin välismaa õllepurkide vastu „Baskerville’ide koera” ning veidi hiljem kõvasti läbi mängitud elektronmängu vastu „Lilled Algernonile”. Ja siis veel mõne väga hea raamatu teiste asjade vastu.
Peab ütlema, et sõbrad ei saanud kooperatiivide tekkimise ajastul aru, miks ma selliseid suuri väärtusi pahna vastu vahetan. Kõigi loetud raamatute lood hakkasid bitihaaval kokku liitma suuremat pilti kirjanikest raamatute taga. Nad tundusid mulle kõikide nende seikluste osana ja kangelastena. Kui ma veel lugesin lisaks oma tolleaegse lemmikkirjaniku Jack Londoni elulugu, tegin otsuse, et ka minust peab kirjanik saama.
Proovisin kohe ära – võtsin ette 16-leheküljelise joonelise vihiku ja sulepea ning kirjutasin mõne rea. Kirjanikukarjäär kestis niikaua, kuni vanemad õues vaipa kloppisid. Sain seal laua taga järsku aru, millisesse avantüüri ma ennast mässimas olen. Võttis peaaegu 25 aastat, et jälle alustada, seekord kindlameelselt. Lühivastus küsimusele: lugemine tegi minust kirjaniku.

Oled viljelnud eri kirjandusžanre. Kas paned ennast sellega proovile või liigub lugu lihtsalt ise pigem ulmekaks või pigem krimkaks?

Lood jutustavad ennast ise. Tavaliselt hakkab romaan ühest lausest või mõttepildist. Romaani „Sünk jää, otsatu põhi” sündimise pilt oli umbes midagi sellist: vihma ladistab ja Ahto sõidab oma džiibiga männimetsas suurte aukudega käänulisel teel, auto katusel on kummipaat. Varsti ilmuvad Vene sõjaväeosa varemed ja taamalt paistab meri. Siit tuleb kohe hulk küsimusi: kuhu ta läheb, mida ta tegema läheb. Läheb omamoodi kordusõppusele. Läheb midagi välja kaevama, mis on ammu maetud.
Kindlasti võib öelda, et ma ka katsetan. Püüan leida enda oma, kõige paremat, millega ma rahul oleksin. Tundub, et krimi on mind omaks võtnud.

Kuivõrd sa oma tegelasi ohjeldada suudad? Või väljuvad nad alatasa kontrolli alt ja hakkavad oma elu elama?

Tegelased kasvavad ja arenevad läbi kirjutamise ise. Päris tihti tuleb minna tagasi ja otsast peale sisse kirjutada mingid karakterit arendavad nüansid, milleni alles põhiteksti lõpus olen jõudnud. Sellist otsast peale muutmist tuleb palju ette.

Mis on krimiloo kirjutamise juures kõige keerulisem?

Väga keeruline on luua õiget õhustikku: see on justkui raamatu saatemuusika, mis lugedes kogu aeg kuskil teadvuse piiril heliseb ja loetule mõjusa pitseri jätab. Kindlasti on raske raamatut mitte ainult põnevusele üles ehitada, vaid lisaks luua elulisi karaktereid, kellega saab kaasa mõelda ja kellele saab kaasa tunda.
Samuti on keeruline mitte langeda klišeedesse: mõnevõrra neid peab olema, muidu läheb lugu liialt originaalitsemiseks ja lugejal tekib vähe samastumise, „jah, ma tean seda” efekti. Aga kui lugedes selgub, et selliseid raamatuid olen ma lugenud juba vähemalt sada ja filme näinud kakssada, siis on probleem.
Lõpetuseks on oluline viia ennast kurssi päriselus toimuvate uurimisprotsessidega jne – aga seda ei tohi liialt peale suruda, muidu muutub tekst liiga tehniliseks. Peab olema mingi teatud balanss, et tekiks usutav olustik ja samal ajal oleks ikkagi tegemist ilukirjandusliku teosega, mitte uurimistoiminguid lahti seletava juhendiga.
Väga-väga keeruline on lõpplahenduse kirjutamine, sest nagu klassikud ütlevad: esilehekülg müüb käesoleva raamatu ja viimane lehekülg järgmise raamatu.

Kui palju võttis aega „Sünga jää, otsatu põhja” valmimine?

Esimesed mõtted panin kirja 2012. aastal legendaarse prokuröri Heino Tõnismäe loengutes. Just sealt tekkis idee peaosaliseks seada prokurör. Jätsin mõtted laagerduma ja pöördusin umbes aasta-poolteise pärast jälle idee juurde tagasi.
Kuigi lõviosa kirjatööst tegin 2015.–2016. aastal, panin varasematel aastatel kogu aeg erinevaid ideid kirja ja tasapisi lugu kujunes. Kirjutama hakkasin siis, kui kõik tükid enam-vähem kohale klõpsasid.

Kuidas sul õnnestus saavutada faktitäpsus näiteks uurimismeetodite kirjeldamisel?

Kui ma alustasin uurimise osa kirjutamist, siis intervjueerisin üheksakümnendatel aastatel töötanud endist politseinikku. Sain väga palju materjali uurimise kohta, politsei ülesehituse ja auastmete kohta, mis järjekorras sündmuskohale mindi ja kes läks jne.
Hiljem luges jutu läbi üks teine (töötav) politseinik, kes aitas detailidega kaasa ja korrigeeris ülekuulamise osa. Veel on suureks abiks Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas omandatud haridus. Toetavad erialaained, näiteks kriminoloogia, kriminalistika, õiguskaitseasutused, karistusõigus, kriminaalmenetlus jt.
Kindlasti aitas kirjutamisele kaasa suur hulk loetud kohtulahendeid. Oskan eri relvi kasutada, olen käinud Eesti Kaitseväes 1994. aastal ja hiljem töötanud inkassaatorina. Olen läbinud taktikalisi laskmise ja hädakaitse jne koolitusi. Pimedas laskmine, kõrge pulsiga laskmine, erinevad käsirelvad jne. Kõik killud aitavad terviku loomisel kaasa.

Mis on kriminaalromaani kirjutamisel puhul kõige olulisem faktor, mida sa „Sünga jää, otsatu põhja” kirjutamisel enesel hetkekski unustada ei lasknud?

Et see peab olema usutav. Et see peab olema teatud sünge alatooniga. Et see, kust me tuleme, otsustab ka selle, kuhu me suundume. Tasakaal peab olema. Karakterite ajendid ja mõtted peavad olema selged. Et see ei oleks ainult šokeerimisele ja põnevusele üles ehitatud, vaid et oleks üks kiht veel.

Palju leidub romaanis päriselt juhtunud sündmusi?

Osa sündmusi ja tegevuskohti raamatus põhinevad tõesti reaalsetel sündmustel. Näiteks olen olnud pealtnägija sellises mängus:
„Ahto oli oma silmaga näinud, kuidas üks vanake ütles vahtkonnaruumi jõudes teisele: „Kurat, kontroll-lask jäi tegemata.” Teine vastas seepeale: „Oota, ma vaatan, kas kuul on rauas.” Ta sättis automaaditoru endale silma vastu ja siis käis klõps, kui esimene päästikule vajutas. Seejärel mõlemad naersid lollakalt ja Ahto seisis tardunult, mõeldes, kas ta just nüüd oli näinud midagi kõige idiootsemat, mida sõjavägi pakub, kuid ta muidugi eksis.“

Keda sa eelkõige näed oma romaani lugejatena?

Krimikirjandust loeb väga lai ringkond inimesi. Ilmselt võib veel siia liita kõik need, kes loevad hea meelega romaanivõistluse auhinnatud romaane. Samuti on raamatut tõenäoliselt huvitav lugeda nendel, kes ise Nõukogude armees teenisid või kes selle kohta rohkem teada tahavad.
Kõik need võiksid raamatut lugeda, keda huvitavad üheksakümnendad aastad ja kes tahavad lugeda nõukaaja noorte elu kohta. Raamatu sündmustik jookseb läbi aja, hõlmates viimased 30 aastat. Seega on lähiajaloo huvilistele seal samuti mõndagi.

Kaupo Meiel