Siim Pauklin püüab võtta teadlase ja luuletaja omadustest parima

Siim Pauklin, lühiluuletuste kogumiku “Viis ürgelementi ja koer” autor, veedab oma tavalisi tööpäevi laboris ja klopsib seal suure tõenäosusega valmis inimkonda ohustava koletise. Vestlesime meilitsi nagu kogu käsikirja toimetamistöögi meil käis, sest kord oli Siim kaugel Cambridge’is ja siis kaugel Jõgeval. Mina olen Kaupo Meiel ja esitasin Siimule mõne küsimuse.

Siim Pauklin, luuletaja ja teadlane.

Siim, kuidas?

Paljud kirjandusinimesed on nimetanud oma esimesi kokkupuuteid luulega selliselt, et teismelisena tekkis neil tung vastassoole muljet avaldada või siis oma traagilist teismelise elu kirja panna. Minul puberteedieale tüüpilist kirjutamise tungi ei olnud, pigem tekkis see pärast seda tundlikku iga ja tegemist ei olnud armurõõmu või –valu väljendusega.
Üht luuleantoloogiat lugedes avastasin, et seal kirjas olevad mõtted ja tunded on mulle kuidagi tuttavad, sest olin ka ise midagi sarnast päris pikalt mõelnud. Siis tuli ka äratundmine, et oma mõtteid on tegelikult võimalik ka kirja panna. Kui oleksin kasvanud kirjanike perekonnas, siis ilmselt oleks kirjutamine tulnud kuidagi enesestmõistetavalt, kuid minul oli see pigem ootamatu samm.

Miks?

Mul on lühivormide kirjutamine kuidagi veres. Haiku on napisõnaline, lööv ja muhe, samas hästi läbimõeldud, väga ökonoomne ja keskkonnasõbralik vorm. Kõlbab ka säutsumiseks ehk klapib tänapäevaga ideaalselt. 17. sajandi prantsuse matemaatik, filosoof ja kirjanik Blaise Pascal on öelnud tabavalt: “kirjutasin seekord palju pikema ja sõnaohtrama kirja kui tavaliselt, sest mul ei olnud piisavalt aega, et kirjutada lühemalt”.

Milline?

Olen teadlane ja tegelen molekulaarbioloogiaga, uurin inimese tüvirakkudele omaseid geneetilisi ja molekulaarseid mehhanisme – kuidas tüvirakkudest arenevad inimese erinevate ülesannetega koed ning ka seda, millised geneetilised mutatsioonid ja molekulaarsed protsessid viivad inimeses kasvajate tekkeni. Igapäevaselt teen suure osa oma ajast laboris praktilisi teaduslikke katseid, nende vahelisel ajal analüüsin katsete tulemusi, loen teadusartikleid ja kirjutan üles oma teadustöö tulemusi.
See pole traditsiooniline üheksast viieni töö, vaid rohkem nagu elustiil. Tegelen ennekõike baasteadustega, aga laiem eesmärk on toota patsientidele uusi kudesid ja leida uusi võimalusi kasvajate raviks. Rahvakeeli, mina olen põhimõtteliselt see filmidest tuntud paksude prilliklaasidega ja valges kitlis tegelane, kes lukustatakse laborisse, et ta klopsiks valmis mõne õudust tekitava monstrumi, et too hakkaks ohustama kogu inimkonda.

Eesti ja välismaa?

Eestist eemal elades on Eestiga seotud asjad, kaasaarvatud eesti keel ja kultuur, muutunud palju tähtsamaks kui enne. On tekkinud teatav Eesti patriotism, mis on tuttav ka aastakümneid tagasi Eestist eemale suundunud väliseestlaste kogukondades, nn. pagulaskirjanduses. Ma ei ole ennast kuidagi sundinud kirjutama eesti keeles – see on tulnud ikka täiesti enesestmõistetavalt. Olen elanud rohkem kui 10 aastat järjepanu võõrkeelses keskkonnas ja eesti keeles on mul selle aja vältel õnnestunud rääkida enamasti vaid kord nädalas umbes pool tundi. Sellegipoolest, kodu on ikka Eesti ja isegi praeguseni saan enamuse maailma uudistest ikka eesti ajakirjanduse kaudu. Olen ilmselt Eesti asjadega paremini kursis kui Suurbritannias toimuvaga.

Täpsemalt, kuidas?

Argiste asjade märkamine on väga keeruline, ma tean seda omast käest. Selline maailma haikulik “tähelepanemine” on lääne kultuuriruumis harjumatu. Kui mul ikka parajasti teadustöö on käsil, siis ei tule ka poeesiat – need mõlemad vajavad minu puhul süvenemist. Poeesia vajab palju aega, et asjade üle järele mõelda ja isegi mitte mõelda, vaid lihtsalt olla ja lakke vahtida.
Just sellistel vaiksetel momentidel kipuvad päeval kogetud hetked mulle uuesti pähe kargama ja moodustavad vaimusilmas mingi pildi. Sageli on see väga argine pilt, kuid süvenedes ja lähivaatlusel suudab mõni nendest midagi enamat väljendada. Kui lugeda jaapani haikusid, siis need ongi huvitaval kombel enamasti väga argised, esmapilgul isegi triviaalsed, kuid nende sõnade üle mõtiskledes-mediteerides avastad, et need on kuidagi väga õiged, mitmetähenduslikud ja üldistavad. Mina ei kirjuta muidugi klassikalisi haikusid, vaid läänelikke haikusid, need käsitlevad looduse asemel pigem inimloomust.

Mis on teadlase Siim Pauklini ja luuletaja Siim Pauklini kõige suuremad erinevused ja kõige suuremad sarnasused, mida saaksime selguse huvides ja kokkuvõtteks sellele napile usutlusele lugejatele esile tuua?

Üks erinevus on kindlasti see, et teadlasena peab olema täielikult realist, võimalikult selgesõnaline ja täpne, kuid luuletajana on vabadus mängida võimaluste ja ideedega vastavalt oma eelistustele. Teadlase jaoks on esmatähtis faktid, luuletajale on traditsiooniliselt tähtis ka asjade esteetiline pool, mis võib väga vähe klappida reaalse maailmaga. Samal ajal, mulle tundub, et mina isiklikult kasutan ka luuletajana üsna palju teadlasele omast suhtumist. Ma ei kirjuta luuletusi või muid kirjanduslikke tekste eesmärgiga oma teadlaslikust mõtlemisest põgeneda, vaid ma rakendan neid kahte, teadust ja loometööd, maailma mõtestamiseks, muidugi vastavalt oma iseloomule ja piiratusele. Mu eesmärk oleks võtta teadlase ja luuletaja omadustest parim ja luua nende koostööna oma loomingus teatavat sünergiat.