Mis tegi Georg Otsast erakordse laulja?

GEORG OTS (1920–1975)

Katkend Jaak Urmeti raamatust “Hurdast Pärnani

Kas ilus hääl võiks otsustada selle, et heast lauljast saab erakordne laulja? Taas, neil siristajatel on enamasti täitsa ilus hääl! Ei, ka ilus hääl ei otsusta lõplikult midagi. Kuulake mõnda Üllar Jörbergi või Onu Bella või Kuldse Trio laulu…! Loomulikult ei saa neid esitajaid kõrvutada Georg Otsaga, aga nimetatud esitajad on ennast eesti muusikalukku omanäoliselt ikkagi korralikult sisse laulnud, kõigil neil on meeldejäävaid hitte, eriti muidugi Kuldsel Triol.

Georg Ots Karel Korpi joonistatuna raamatus “Hurdast Pärnani”.

Aga mis siis on tähtis, et heast lauljast saaks erakordne laulja? Minu arvates on esmatähtsad asjad laulja puhul: 1) karisma, 2) hea maitse. Karisma on lühidalt öeldes inimesest hoovav võlujõud, mis paneb teisi inimesi teda imetlema ja vaatama. See on segu sarmist, stiilist, omanäolisusest. Näiteks Eesti Vabariigi teisel presidendil Lennart Meril oli karisma. Tänapäeva eesti muusikutest on karisma näiteks Mihkel Raual ja Hendrik Sal-Salleril. Ja kindlasti oli Georg Otsal karisma. Kus seda õppida saab? Ei saagi, see kas on või ei ole inimeses olemas. Ebaõiglane küll, aga ega kõik ei saagi olla erakordsed. Mis puutub heasse maitsesse, siis sellega on asi päris lihtne: tühist trilleriid ja tralleraad erakordne laulja ei laula. Ta oskab teha vahet ja tahab teha vahet. Aga nende ilusate siristajate puhul tekib vahel küll küsimus, kas tal endal ei ole piinlik nii tühiste või lamedate sõnadega laulu laulda? Näiteks Vaiko Eplikul ja Hannaliisa Uusmal on hea maitse. Georg Otsal oli kindlasti hea maitse. Ta oskas oma lati kõrgele tõsta. Nagu ei olnud tema puhul ka küsimust, kas ta pidas viisi ja kas tal oli ilus hääl. Need asjad olid niikuinii olemas.

Et erakordsest lauljast saada legendiks, nagu sai Georg Ots, peab muidugi olema juba õnne. Peab lihtsalt natuke vedama. Olema õiges ajas õiges kohas, et juhus saaks kinkida tordile kirsi ja pista i-le täpi. Sest andekaid lauljaid ja muusikuid on meie ümber ju tegelikult omajagu, aga legendiks saab neist heal juhul mõni üksik. Praegu ei ole Eestis mitte ühtki sellist lauljat, kelle kuulsust võiks ligilähedaseltki kõrvutada Georg Otsa omaga. Üldiselt öeldakse, et viimane selline oli Jaak Joala. Aga pärast teda ei ole õnn enam Eesti suunas naeratanud. Nipsakas juhus ei ole ühestki eesti lauljast pärast seda enam legendi teinud. Nipsakas juhus on seda teinud mujal, teistes maailmanurkades, soosinud näiteks Justin Bieberit ja Lady Gagat. Või Adele’i või Amy Winehouse’i või Robbie Williamsit. Või Susan Boyle’i. Või Sia Furlerit. Eesti on väike, eestlasi vähe – pole ime, et juhust ei juhtu meie kanti just tihti.

Georg Ots laulis palju ka väljaspool oopereid, operette ja muusikale – laulis oma aja poplaule. Muidugi tuleb kohe tähendada, et näiteks 1950-ndate poplaul ja tänapäeva poplaul on ikka väga erinevad asjad. Aga sisu oli sama: see oli laul, mida rahvas teadis ja mis talle meeldis. Näiteks oli üks Otsa 1950-ndate poplaul „Saaremaa valss“, millest sai tõeline hitt, see on üldrahvalikult tuntud laul tänapäevalgi. Ka seda laulu saab kohe kuulata YouTube’ist. Mis laul see siis on?

Sõda oli läbi, Teine maailmasõda. See oli olnud jube aeg, pommid, sõdurid, tulistamised, tankid, tapmised. Aga see õudus sai õnneks ükskord otsa, algas rahuaeg. Tänapäeval muidugi räägitakse vahel, et kole aeg kestis aina edasi, nõukogude okupatsioon, ja alles 1991. aastal, kui taastati Eesti Vabariik, saabus siiamaile ilus aeg. Aga tegelikult oli ikka suur vahe küll, kas tankid sõitsid või enam ei sõitnud. Ka nõukogude okupatsiooni ajal lauldi, naerdi, armuti, suudeldi. Just siis, mõni aasta pärast sõja lõppu, 1946. aasta suvel toimusid Saaremaal, tänapäeva Valjala valla alal, Lööne soos suured talgud, suur hulk noori inimesi tuli kokku ühiselt tööd tegema. Sõda oli läbi, noorus oli käes, ilusad suveööd. Luuletaja Debora Vaarandi kirjutas sellest pika luuletuse. See luuletus sattus tolle aja armastatud muusiku Raimond Valgre kätte, kes tegi selle viimastele salmidele viisi. Viis oli alguses kurblik ja nukker. Aga siis öeldi Valgrele, et sellisel laulul peab olema ikka reibas ja rõõmus viis, olgu minoorist tehtud mažoor! Ja nii Georg Ots selle laulu 1950-ndatel kuulsaks lauliski:

Karel Korpi illustratsioon raamatust “Hurdast Pärnani”.

Seal laupäevaõhtuselt lõhnavad kased,
kui nendesse vajutad hõõguva näo,
ja pühapäev hinges sind uskuda laseb,
et õnne vaid kauguses kukuvad käod.

Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu,
kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!
Ei sellist küll maailmas kusagil leidu
kui Saaremaa heinamaad juunikuu ööl.

(—)

Oi, Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm!
On pilvedest helendav taevas su üle
ja kirgliku suudluse esmane hurm.

See laul on ülistus noorusele, valgetele suveöödele, armumisele, rõõmule, õnnele, headele, ilusatele asjadele elus. Toona elasid väga paljud inimesed maal, lõhnavad kased, kukkuvad käod, heinamaad ja nurmed, millele öösel laskub kaste, kuulusid lahutamatult selle aja romantika juurde. Eriti janunesid inimesed kõige selle hea ja ilusa järele pärast pikki koledaid sõja-aastaid. Kuskil tegutsesid kurjad nahkmantlites julgeolekumehed, metsad olid täis ohtlikke metsavendi, päevane töö oli raske, valitses suur puudus, sunni ja hirmutamisega loodi kolhoose, toimus küüditamine – kuid ometi ei jäänud ka tolle aja noortel tantsud tantsimata ja naerud naermata, elust rõõm tundmata. Just sellest kõigest see laul räägib. Ots laulis seda ka soome keeles ja see laul on väga tuntud ka soomlastele, ka tänapäeval.

***