Kõik on väga halvasti, tahaks, et see ei loeks

Käesoleval hetkel on kõik väga halvasti. Mitte ainult Eestis, ei, kogu maailmas. Lühidalt, nii personaalses kui ka globaalses mõõtmes puudub pimedas tunnelis vähimgi valguskiir. Või siiski terendab midagi kauguses?
Viimase paari kuu jooksul on trööstitusse argipäeva toonud veidigi midagi meeldivat vaid paar seika. Lõuna-Korea liider ja Põhja-Korea liider kohtusid sõbralikult ning ma võitsin lotoga neli eurot, olles lotopiletitesse investeerinud neli eurot. Kõik muu on parimal juhul selline „noh, jah, noh, ah, ma tõesti ei tea”.

Mis on pahasti
Tööd on jube palju. Ühest otsast hakkad tegema, aga lõppu kuidagi ei jõua. Siis teed mitut asja korraga, mille tulemusena on kõik ülesanded täitmata. Õhtul ei tule uni peale, sest mõtled, mis kõik tegemata on, ja tähtajad hüppavad kukil nagu koledad batsillid sanitaarseebi reklaamis. Siunata pole ka kedagi, kõik teised on samasuguses olukorras.
Suurem osa inimkonnast on lolliks läinud. Vaata, kuhu vaid tahad, kõik kohad on lolle täis. Viska suvalises paigas väike kivike üles ja võid kindel olla, et mõni loll saab sellega pihta. Siis läheb loll endast välja – põhjendatult – ja sa ise lähed endast välja. Samuti põhjendatult, sest ainult iga tuhandes inimene usub pigem akadeemiku kui mingi suvalise posija juttu.
Üldse ajab kõik ilgelt närvi. Liiklus näiteks. Ilm näiteks. Vahel on liiga palav, siis on jälle liiga külm. Mida ma selga panen? Ah? Panen soojad riided, siis saan kuumarabanduse, panen õhukesed, siis külmetan nagu Konrad Mägi.
Ühesõnaga, kõik on väga halvasti, ma olen pidevas stressis, näritud on omaenda, abikaasa ja isegi kassi küüned, aga ei midagi. Ei vähimatki kosutust. Põhjamaade jumalad, saatke mulle abi! Või kui mitte abi, siis vähemalt eneseabiraamat, mis mind tõeliselt kõnetaks ja elama õpetaks.

Lahendus kõigele
Kukkudes väsimusest, sisendatud stressist ja lootusetuse kõikehõlmavast tundest kurnatuna peaga klaviatuurile, ilmus kuvarile tekst, mis kõneles raamatust „Kalsarikänni. Mõnus elu Soome moodi”:
„Mis on kalsarikänni? Ei ole teist mõistet, mis ühendaks nii hästi rahulolu, lõõgastumist ja stressiravi. Soomlaste lihtne lõdvestumisviis, mille lähisugulased on mindfulness ja hygge, sobib igaühele, nõudmata mingeid erilisi oskusi ega vahendeid. Sisult on kalsarikänni kindlasti meilegi tuttav, ent omakeelne termin sõnavarast miskipärast veel puudub.
Soomekeelne kalsarikänni koosneb kahest sõnast: kalsarit ehk alukad ja känni ehk joove. Kalsarikänni tähendab seega aluspesu väel napsutamist. Tavaline tegevuspaik selleks on turvaliste koduseinte vahel, aga muidugi pühendab tõeline meister kalsarikännile aega ka rännates.
Kalsarikänni puhul on tegu mõttelaadiga, mis aitab inimesel vabaneda kõigist välistest surutistest ja sotsiaalsetest sundpüüdlustest. See on igasuguse välise ja sisemise pingutuse sihiteadlik nullimine – teguviis, mille juured olevat sügaval soomluse südames.”
Kiitos, pyhä Jumala! Ime oli sündinud! Ma heitsin seljast üleriided ja avasin veinipudeli. Mis veini? Ma ei tea, mingi veini. Punase. Viskasin diivanile sirakile ja panin telekas jooksma geniaalse filmi „The Big Lebowski” ja tundsin, kuidas kaovad töömured ning masendus inimliku lolluse pärast. Mind ei huvitanud enam ilm, liiklus, Vladimir Putin ega Donald Trump. Ma olin terviklik, veidi vintis ja väga õnnelik! Aitäh, soomlased! Aitäh, Miska Rantanen … naljakas nimi … Miska …

Kaupo Meiel