Kõige olulisem on alati kaastunne

Raamatu “Hooldus elu lõpus” autor Barbara von Normann-Coleman.

Surm on paratamatu. Ühel päeval tabab see igaüht sõltumata soost või rahvusest, majanduslikust olukorrast, perekonnaseisust või maailmapildist. Hospiitsitöötajail on kombeks öelda: „Keegi ei pääse siit eluga.”
Olen töötanud hospiitsiõena Ameerika Ühendriikides ja Euroopas 30 aastat. Lisaks pedagoogilisele kõrgharidusele omandasin meditsiiniõe elukutse ja olen end põhjalikult täiendanud valdkondades, mis käsitlevad surijate eest hoolitsemist, surma, suremist ja biomeditsiinilist eetikat. Alates 2012. aastast elan Eestis, annan inglise ja saksa keele tunde ning teen toimetajatööd. Viimase aasta jooksul olen andnud Tallinnas hospiitsihoolduse ja surmaeelse temaatika koolitusi, millel põhineb ka raamat „Hooldus elu lõpus”.
Lähedase või pereliikme surm on isiklik ja keeruline teema, mida peljatakse sellega kaasneva valu, ennekõike aga hirmu tõttu. USAs ja Euroopas korraldatud uuringutes on inimestelt päritud, mida nad kõige rohkem kardavad. Vastused on alati seotud elu lõpu ja sellega kaasneva teadmatusega. Tsiteerin kursustel sageli Woody Allenit: „Ma ei karda surma. Ma lihtsalt ei taha siis kohal olla.” See kirjeldab suurepäraselt kõigi tundeid.
Raamat sündis soovist leevendada hirmu, kuidas toimida, tegutseda ja käituda. Abi ja tuge leiavad sellest ennekõike lootusetult haigete ja surijate pered, ka siis, kui kallis inimene ei jäta eluga hüvasti kodus, vaid hooldushaiglas. Raamatust leiab juhiseid, kuidas lahkujaga suhelda. Selgitan erinevaid surmaeelseid etappe. Annan nõu, kuidas toimuvast lahti lasta.
Ka inimene ise, kes pole veel elu lõpumeetritel, aga saab teate lähenevast surmast, suudab raamatu abil paremini mõista endaga toimuvaid protsesse.
Raamatut peaksid lugema meditsiinitöötajad ‒ arstid ja hooldusõed, kes puutuvad oma töös kokku paranematult haigete patsientide või surijatega.
Sama oluline on see sotsiaaltöötajatele ja hingekarjastele: preestritele, kirikuõpetajatele, pastoritele, rabidele jt, et nad mõistaksid inimese kehas ja hinges toimuvat ja saaksid talle emotsionaalselt ja vaimselt paremaks toeks olla.
Raamat on vajalik neilegi, kes valmistuvad hüvasti jätma oma hea sõbraga. Kuidas püsida teise inimese kõrval ja olla talle inimlikuks toeks?
Kõige olulisem on alati kaastunne ja selle väljendamine. Me kasutame sõna „kaastunne” väga harva, kuigi peame seda igapäevaseks ja endastmõistetavaks. Ilma kaastundeta on kõik pingutused asjatud.

Barbara von Normann-Coleman