Alanud on Contra-revolutsioon!

Ühed valimised on selleks korraks läbi ja peagi kustub mälestuski neist, kuid õige pea tulevad järgmised valimised ja siis järgmised, sest miski ei väära poliitika püha üritust.
Kui püha see poliitika üldse on või olema peaks, see on, võiks öelda, miljoni euro küsimus, millele vastust leida on väga kerge, kuid tabavat vastust hirmus keeruline. Poliitikud pole täna need, kes nad olid eile, ega homme need, kes nad on täna. Poliitikud on kui vesi, mis võtab anuma – seega ühiskonna – kuju.
Neid, kes aitaksid avatud mõtlemisega inimesel veidi poliitmaailmas teed otsida ja leida, leidub kümneid ja kümneid, aga nende kümnete ja kümnete seas on ainult üks Contra.
Oleme vahest harjunud, et Contra on selline lõbus vemmalvärsimees, kelle tekstid lihtsalt mõnusa tunde tekitavad. Õige seegi, raske vastu vaielda, kuid tal on rohkem külgi, kui välja paistab ja need küljed pole sugugi kõik nõnda lõbusad.
Contra uus ja mahukas luuleraamat „Samal ajal sajal jalal” on tema kõige poliitilisem teos, mis tuletab meelde tõsiseid, kuid nüüdseks juba lausa anekdoodiks muutunud sündmusi, mis omal ajal tundusid meie ühiskonna alustalasid raputavat. Ühiskond on püsima jäänud ja edasi liikunud, aga Contra on ajaloo oma värssidesse jäädvustanud.
Autor ise ütleb nõnda: „Eelkõige ajakirjanduse survel on mul tulnud aeg-ajalt kirjutada ajakajalisi luuletusi. Päevakajalisuses ei tarvitse üldse midagi halba olla. Paljude tekstidega ei ole tõesti homme midagi peale hakata, aga mõni võib elada uudisest, millest ta on inspireeritud, oluliselt vanemaks. Vanast kullast meenuvad esimese hooga reportaaž talgutest Mäepere Matsi juures ja pilalauluke Jaan Matsoni alias Kaera Jaani piilumisharrastusest.”
Contra möönab, et tegelikult kannavad paljud igaviku leidnud luuletustest oma aja märki, aga loodab, et raamatust leiab tublisti äratundmisrõõmu ja palju nuputamist, mis juhtumeid ta ühes või teises laulus on kajastanud.
Pidada raamatut „Samal ajal sajal jalal” pelgaks poeetiliseks poliitmanifestiks muidugi ei maksa. Teose kaante vahele talletatud tekstid kõnelevad meile luulest, spordist ja Lätistki, ehk teemadel, mis Contrale teadagi südamelähedased. Kuivõrd südamelähedased on talle Facebook ja peaministri kass, peab lugeja ilmselt ise otsustama, võimalusi selleks Contra igal juhul pakub.
Toredad ja teravmeelsed pildid joonistas raamatusse Taavi Oolberg, tänu kellele pole „Samal ajal sajal jalal” ainult luuleraamat, vaid ühtaegu pildiraamatki. Mida mul raamatu koostajana muud lisada on, kui: „Peatu! Loe! Meenuta! Ela edasi! Korda!”

Kaupo Meiel